Alguses olin küllaltki skeptiline, sest kui üks masin suudab pildistada vahemikus 24-3000mm, siis ega see pildikvaliteet väga hea olla saa. Tuleb tunnistada, et ma eksisin. Olgem ausad, mina ei näinud normaalsuumi vahemikus küll vahet, kas pilt on tehtud COOLPIX P1000-ga (edaspidi kui supersuumkaamera) või minu peegelkaameraga. Loomulikult  oli 3000mm peal pildikvaliteet pisut kriitiline, kuid olgem ausad, kui tihti seda ikka kasutad? Mina ise tavaliselt kasutan maksimum 500mm ja sinnamaani oli COOLPIX kvaliteeti kuhjaga.

ISO taluvus sellel kaameral täiesti eeskujulik, stabilisaator täidab oma ülesannet jne. Üks väga mugav vidin on pööratav ja liigutatav ekraan. Ainuke asi, millega Nikon järgmiste supersuumkaamerate mudelite puhul tööd peab tegema, on autofookus. Ütleme nii, et kiiresti lendavaid linde või jooksvaid loomi on sellega üsna keerukas (kui mitte öelda võimatu) püüda, kuid reisil maastike ja arhitektuuri pildistamiseks sobib igal juhul.

COOLPIXil on võrreldes peegelkaameraga üks suur eelis – ei pea kogu aeg objektiive vahetama. Kui tavaliselt lähen pildistama seljakotis 3-4 objektiivi, siis nüüd oli asi palju lihtsam – supersuum kaasa ja ei mingit objektiivide vahetamist, kogu vajaminev suumivahemik on kaetud.

Tekst ja fotod: Martin Vesberg