Juba paarkümmend aastat olen olnud kirglik jahimees. Mitte sellepärast, et alati saagiga metsast koju tulla, pigem seepärast, et metsa minna, viibida looduses ja seda koos muheda sõpruskonnaga. Sageli oli mul taskus ikka üks pisike veekindel kaamera või telefon, millega jahil tegemisi ja kaaslasi jäädvustada. Kuid alati kui nägid mõnd huvitavat looma või lindu, polnud mõtet kaamera järele haarata, sest enamasti sain pildid, milledel loom oli juba liiga kaugel või lind pildil nii pisike, et pole võimalik liiki tuvastada.

Kuna looduses käimise kirg oli väga suur, siis sai lõpuks ostetud Nikoni peegelkaamera D750.  Sõber soovitas mulle 200-500mm teleobjektiivi. Juba kaupluses proovides sain aru, et see objektiiv lahendab minu mured. Ainult et see tundus suur ja raske. Nägin ka objektiivi 400mm fookuskaugusega ja alles siis taipasin, et 200-500mm objektiiv on oma suurenduse ja suurusega üks kompaktsemaid.

Alguses harjutasin koduaias tihaste pildistamisega. Pisikesed ja väga kiiresti liikuvad linnud saab teravalt pildile ja nii suurelt, et ka sulehebemed jäävad selgesti näha. Siis võtsin ette esimese metslooma – rebase. Neid pilte vaadates olen ma oma ostuga väga rahul. Olen leidnud endale uue hobi. Nüüd on põhjus püss koju jätta ja metsa fotojahile minna.