Tilt-shift objektiivid on üsna spetsiifilised tööriistad, mida enamasti kasutavad arhitektuuri- või tootefotograafid kuid on ka hinnatud maastiku-, spordi-, pulma- ja portreefotograafide seas. Täpsemalt objektiivi omapäradest ongi võibolla lihtsam lugeda Aivar Pihelgase kokkuvõtet.
Käisin natuke aega tagasi Eesti Nikon’i korraldatud tooteesitlusel, kus neil oli ka kaasas kõvasti objektiive ja muid toredaid vidinaid. Muuhulgas oli neil ka kaasas üsna uus 19mm lainurk. Sain selle endale mõneks päevaks tutvumiseks-katsetamiseks.
Kui pikemaid (45mm ja 85mm) tilt-shift objektiive kasutavad üsna tihti portree- ja pulmafotograafid hästi väikese ja omanäolise teravussügavuse saavutamiseks, siis lainurgad on ikkagi pigem arhitektuurifoto ja avarate vaadete pildistamise tööriist. Tilt funktsioon on kasulik tootefoto juures, kuid ka seal on tõenäolisemalt kasutusel pikemad objektiivid, mis ei moonuta kujutist nii palju.
Pildistan ise igapäevaselt arhitektuuri ning fotokotis reisivad teiste hulgas kaasa Nikoni 24mm ja 45mm PC-E objektiivid, millest 24mm teeb lõviosa tööst. Lisaks on kotis lainurksuum vaadete jaoks, kus pole piisavalt taganemisruumi. Kuna 24mm PC-E objektiiv on mul juba nö vana tuttav, tundub kõige lihtsam võrrelda 19mm juures mis lisaks vaatenurgale veel muutunud-täiustunud on.
Esimene asi, mida 19mm PC-E kätte võttes tähele paneb, on suur esilääts mis ulatub objektiivikorpusest pikalt välja.
Kahjuks tähendab see, et standardseid keermega filtreid selle objektiivi ees kasutada ei saa. Lainurkade juures on see paraku nagunii pisut keeruline ja erilahendusi nõudev valdkond. Teine mure sellise esielemendi puhul on selle kaitsmine ja puhtana hoidmine. Objektiivil on õnneks kaasas väga mõnus usaldusväärse olemusega plastmassist objektiviikork, mis kinnitub oma bajonetiga ja lukustub lõpus selge klõpsuga. Ei ole ohtu, et see objektiivikork fotokotis lahti tuleks ja objektiivile liiga teeks, mida ei saa kahjuks öelda tavaliste filtrikeermesse kinnituvate korkide kohta. Teine väga hea asi on selle uue 19mm objektiivi vääristus. Kuivõrd ma pildistan väga tihti õues ja meie ilmad on nagu nad on, olen tihti vihma või autode üles keerutatud veepilve sees. 24mm PC-E objektiivilt vett ära pühkides, läheb see tavaliselt esimese tõmbega ühtlase kihina laiali ja siis pikapeale hakkab ka objektiivilt ära tulema. 19mm PC-E puhul tulevad veepritsmed ja mustus objektiivi pinnalt väga lihtsalt ära. Teeb elu palju lihtsamaks ja ei pea seda suurt klaaspinda nii palju poleerima-puutuma ja kriimustustega riskima.
Teine suurem muutus on see, et shift’i liigutus on viidud peenema keermega lati peale ja ei vaja enam eraldi mutrikese alt lukustust nagu 24mm/45mm/85mm puhul.
Shiftimise liigutused on täpsemad ning iselukustuvad. Miinuseks on see, et ühest äärmusest teise saamiseks ei ole nö kiiret lahendust vaid tulebki kogu ulatus käsitsi läbi kruvida. Shiftimise suuna muutmise nupp on ka kolinud objektiivi lahtipäästmise nupult vastasküljele. Mõnes mõttes on see hea, sest eelmise generatsiooni shiftobjede puhul olen üsna tihti ekslikult objektiivi keeramise asemel, selle bajonetist lahti päästnud kuna nupud on päris lähestikku. Miinuseks on see, et küljele shiftides jääb nüüd seesama suunamuutmise nupp objektiivi alla peitu. Sellele ligipääsemiseks tuleb objektiiv nö nullasendisse tagasi shiftida.
Kolmas hea lisandus on see, et lõpuks ometi saab muuta kas shift ja tilt toimivad erineval või samal teljel.
St objektiivi on võimalik näiteks alla tiltida ning samal ajal ka samal teljel shiftida. Vanematel objektiividel on seda võimalik muuta aga selleks tuleb objektiiv lahti kruvida ja ümber tõsta. St jooksavalt pildistamise käigus seda muuta ei saa.
Neljas uuendus, mis mind väga rõõmsaks teeb on tilt-funktsiooni lukk, mida varasematel objektiividel ei ole.
Tilt’i puhul piisab juba ühest millimeetrist nihkes olemisest, et üks kaadri äär oleks märgatavalt fookusest väljas. Näiteks 24mm PC-E puhul pean alati kotist välja võttes kontrollima, et tilt oleks nullasendis. Lukustatav tilt on funktsioon, millest olen pidevalt unistanud.
Viiendaks on 19mm objektiivi fookuse käik natuke pikem.
Ja pisut ootamatult on 19mm objektiivi isegi lihtsam ja kiirem fookusesse saada kui 24mm objektiivi kuigi täpse fookuse ala nägemine on veidi keerulisem. Seda eriti kui subjekt on pigem kaugel, aga mitte veel lõpmatuses, kus tuleb fookusega eriti täpne olla.
Pildikvaliteedi poolest tundub, et see ei ole nii terav kui 24 ja 45 shiftid kuid igatepidi adekvaatne. Üllatav on 19mm PC-E katvus – ka maksimaalse shift’i juures ei ole silmnähtavat vinjetti, mida ei saa öelda 24 ja 45 shiftide kohta. Kromaatilisi aberratsioone pisut leiab, kuid need on lihtsalt korrigeeritavad. Pikalt välja ulatuv esilääts püüab üsna hästi kusagil kaadrinurgas olevaid valgusallikaid ja tekitab sisepeegeldusi (flare). Aga neist saab kergesti lahti, käega objektiivile varjukit tehes.
Tekst ja fotod: Tõnu Tunnel